Õuduste kool

Tantsiv luukere

Ükskord uuriti ühes koolis pööningut, et välja selgitada ega katus läbi ei saja ja avastati sealt luukere. Luukere kõrval vedeles tühi vanaaegne suitsupakk luukere aga ise oli roostes ketiga paksu puupakku külge köidetud. Kooli direktor arvas et see on õppeluukere millele keegi oli naljapärast keti ümber mässinud ja käskis ta viia alla bioloogiaklassi sest sellel luukerel mis varem selles klassis seisis oli just hiljuti kadunud parem jalg ja keegi ei teadnud kuhu see sai. Uus terve luukere tassiti pööningult alla ja asetati nähtava koha peale, aga vana,  katkine, pandi kappi ja kapp keerati lukku. Võtmega. Jõudis õhtu. Õpilased ja õpetajad läksid kodudesse,  ja tervesse koolimajja jäi vaid üks nooruke õpetajanna, kes istus tühjas klassis ja parandas vihikuid. Äkitselt ta kuulis mingit häält, mis meenutas vana raudketi kriginat, vaatas koridori ja nägi, kuidas tema poole tuli liibates luukere, suits hambus. Õpetajanna tardus sõna otseses mõttes soolasambaks, luukere aga astus tema juurde, haaras käest kinni ja lausus läbi hammaste lähme hakkad minuga tantsima. Suutmata vastu hakata, läks õpetajanna tema kannul, ja luukere juhatas ta aulasse. Seal sülitas luukere suitsu suust, asetas käeluud õpetajanna ja hakkas temaga tantsima. Nad tantsisid pimedas ja ilma muusikata, seisma jäämata. Ja ainult mõnikord, kui luukerelt parem jalg ära kukkus, siis kontmees kummardus, tõstis selle üles ja riputas selle tagasi enesele külge. Tants kestis kuni hommikuni. Hommikul ei öelnud õpetajanna mitte kellelegi mitte midagi, läks oma klass ja hakkas tunde andma. Aegamisi hakkas talle tunduma, et mitte mingeid öiseid tantse luukerega pole olnudki, et ta lihtsalt nägi sellist koledat und. Aga kui tunnid läbi said, tundis õpetajanna, et ei suuda koolist lahkuda. Kõik õpilased ja ülejäänud õpetajad läksid laiali,tema aga jäi taas tühja koolimajja. Jälle ilmus välja luukere, uus suits hambus. Ja tal tuli uuesti kuni koidikuni tantsida kontmehega, kelle parem jalg pidevalt ära tuli. Kui hahetama hakkas, ütles luukere, et nooruke õpetajanna jätaks talle mälestuseks oma passi, ja kõndis bioloogiaklassi. Hommikul jooksis õpetajanna kooli direktori juurde ja tunnistas kõik üles. Alguses direktor teda ei uskunud. Nad läksid koos bioloogiaklassi ja vaatasid uues luukere üle. Kuid kõik oli korras. See oli tõepooles mitte päris luukere, vaid õppeluukere, plastmassist. Isegi parem jalge, nii palju kui nad seda ka tirisid ei tulnud see küljest ära. Direktor otsis kappi võtme , milles hoiti vana luukeret. Ja ahhetas. Parem, kes teab kuhu kadunud jalg vedeles siinsamas kappis luukere kõrval, luukere hambus tolknes poolenisti tõmmatud koni aga mis peamine kondises käes pigistas luukere noorukese õpetajanna passi. Direktor käskis jalamaid selle koleda vana luukere mis osutus tõeliseks inimese omaks koolist minema viia ja surnuaias maha matta. Nagu kord ja kohus. Aga uus, pööningult pärit plastmassist luukere jäi bioloogia klassi seisma.