Õuduste kool

Surnud kass

Ühele poisile räägiti tunnis kui ta kirsipuu alt kivi leiab ja selle mulda istutab kasvab sellest puu, mis hakkab vilju kandma. Teel koju leidis poiss puu alt kivi tõi selle koju ja istutas selle potti. Kuid see kivi oli musta kassi luustiku sabakont. Mõne päeva pärast tõusis mullast välja habras ja kahvatu võrse. Poiss hoolitses selle eest hoolikalt. Kastis igal hommikul kooli minnes teekannust, õhtuti aga kobestas võrse ümber pliiatsiga mulda ja mõõtis joonlauaga. Isale ja emale, kes pidevalt pärisid, mis asja ta kasvatab, teatas poiss, et nende jaoks saab see olema üllatus. Ja tõepoolest. iga päevaga muutus kahvatu võrse aina suuremaks ja jämedamaks, kõige tippu hakkasid tulema mustad karvakesed. Ükskord unes ilmusid poisile kaks halli ja üks valge hiir. Hallid hiired tõusid tagakäppadele ja ütlesid: Poiss meiega koos on valge hiir, kelle eeson avanenud tulevik. Ja tal oli nägemus et midagi punast voolab mööda seda korteri põrandat, seinu ja isegi lage, kus me sinuga elame. Ta kardab et see on veri. Ärka ruttu üles ja viska minema see mis sa kasvatad muidu ootab meid ees kole ja vältimatu hukk. Ei ütles poiss hiirtele. Ei ärka. Ja ei viska ära. Mitte hukk ei oota vaid vareenikud kirssidega. Ja see mis teil lähituleviks mööda seinu voolama hakkab pole veri vaid kirsimahl. Hiir vaatas poissi kurblikult, ohkas lootusetult ja kõndis aeglaselt ära. Hallid hiired aga hakkasid nutma. Ja loivasid samuti ära. Hommikul ärkas poiss ja nägi, et kõik tema korteri seinad olid täis verepritsmeid. Surnud must kass, kes iseenda  sabakondist üles võrsus, oli oli mulla seest välja roninud, hommikusöögiks hiired kinni pistnud, magustoiduks aga maiustanud poisi vanematega. Algul isaga, siis emaga. Poiss ennast polnud kass seni puutunud, kuna oli talle tänulik. Selle eest, et poiss ta üles kasvatas. Kass oli talle isegi voodi kõrvale öökapile kirja jätnud: Aitäh sulle poiss. Ma tulen varsti tagasi.